Muljed.

UNUSTAMATU REIS KREEKASSE

Meie kool osaleb Comenius projektis, mis muuhulgas võimaldab reisida erinevatesse maadesse. Reisisihtkohaks oli Kreeka pealinn Ateena Peristeri linnaosa ja et sinna pääseda, tuli esimese tööna tutvustada oma kooli ja kodukohta ning me tegime selleks video. Kulutasime võidu nimel palju aega ja energiat. Vahel tekkis ka tüdimus, kuid võimalust reisile saada ei saanud me ju käest lasta. Nii me selle video valmis tegimegi. Jõudis kätte päev, mil valiti parim töö ning endalegi üllatuseks osutus selleks just meie oma. Emotsioonid olid laes ning see päev jääb meile arvatavasti kogu eluks meelde.

Aeg kohvrite pakkimiseks jõudis kätte väga ruttu. Kõige toredam oli muidugi see, et pidime välja sõitma kell kaks öösel. Ma mäletan siiani seda, kuidas üritasime nelja suurt kohvrit ühte autosse mahutada.

Kui juba lennujaama jõudsime, läks kõik väga kiiresti, andsime ära kohvrid ja varsti istusimegi lennukis. Kuna meil polnud otselendu, tegime vahemaandumise Saksamaal Münchenis. Lennukist väljudes nägime lund, mis meenutas Eestit ja ka temperatuur oli enam-vähem sama. Kuna meil oli Münchenis päris palju aega, läksime tuuribussile, et linnas ringi vaadata ja käisime söömas.

Lend Saksamaalt Kreekasse oli umbes kolm tundi pikk, aga selle lennu ajal   tekkis juba väike paanika, sest me pidime ju minema täiesti võõrasse peresse ja me ei teadnud, mida oodata. Siis lennuk maanduski ja edasi oli kõik nagu unenägu: võtsime kohvrid, läksime läbi värava, nägime oma majutajaid ja oligi minek.

Lennujaamast sõitsime koju tund aega. See oli väga veider, kuna mul polnud õrna aimu, kuhu meid viiakse. Koju jõudes taipasin, et mu eelnev hirm ja paanika olid olnud asjata, sest kreeklased on väga sõbralikud ja kogu aeg küsisid, kas kõik on korras, või kas sa vajad midagi. Kodud olid neil ka  väga korralikud ja puhtad. Koos minuga olid sama majutaja juures veel kaks saksa tüdrukut, kes olid väga sõbralikud ja saime kiiresti sõpradeks.

Esimene hommik algas üsna vara ja  avastusega, nimelt kreeklased ei söö hommikust, vaid nende nii öelda hommikusöök on alles kell üks või kaks päeval ja õhtust söövad nemad siis, kui meie Eestis tavaliselt magama läheme ehk üksteist või kaksteist öösel. Meie siiski hommikusööki saime ja seejärel suundusime esimesse muuseumi.

Bussisõit muuseumi oli huvitav, sest kreeklased kui lõunamaa rahvas on väga temperamentsed ja olenemata varajasest kellaajast oli neil energiat, et kaasa laulda raadiost tulevatele lauludele ja veel tantsida.

Peale Akropoli muuseumi külastamist läksime vaatama Parthenoni, mis on tuntud vaatamisväärsus ja asub kõrgel kindlusmäel. Parthenoni   varemed pärinevad 5.sajandist e.m.a. Tempel   on pühendatud jumalanna Athenale.

Peale Parthenoni külastamist oli meil vaba aega ja läksime sööma kreeklaste rahvuslikku kiirtoitu. See nägi välja nagu kebab, aga seal vahel olid peale liha ja salati ka friikartulid, see oli väga maitsev. Ka edaspidi oli meil vaba aeg ja õhtul viis minu majutaja meid mere äärde.

Reedel oli koolipäev - tutvusime nende kooli ja koolikorraga. Tegemist oli nimelt ühe Ateenas asuva kutsekooliga, kus sai õppida automehaanikuks, hambatehnikuks, juuksuriks, elektrikuks, disaineriks. Hooned nägid välja jubedad ja ka meie oma õpetajad olid sellest vaatepildist šokeeritud. See tuletas meelde aegu, kui meie kool veel selline välja nägi.

Pidulikuks aktuseks kogunesime saali. Kooli direktor, linnavalitsuse esindaja ja projektikoolide koordinaatorid pidasid kõnesid. Järgnesid õpilaste ettekanded inimõiguste ja demokraatia teemal. Meie töö oli naisõiguste teemal – Eesti naise roll ja naiskunstnikud läbi ajaloo. Pärast pidulikku osa pakuti meile kreeka rahvustoite, valmistatud õpilaste perede poolt. Toidud olid väga maitsvad ja peale selle saime nautida ka kooli noortebändi esinemist.

Järgmisel päeval sõitsime bussiga maha pika tee Peloponnesose poolsaarele, ületasime vapustava vaatega Korintose kanali ja jõudsime  kaunisse Mükeenesse, kus  nägime kuulsat Lõviväravat ja hauakambreid. Samal päeval jõudsime käia ka  Nafplionis, mis asub mere ääres. Katsusime sealset vett, ja üllatuseks oli see sama soe kui meil tavaliselt suvel. Poseerisime palmide all ja imetlesime mere haruldast sinist värvi.

Tagasisõit kodudesse pärast pikka päeva oli üsna tavaline - kreeklased olid ikka aktiivsed, laulsid ja tantsisid. Samas, õpilased teistest maadest olid väga väsinud. Tundus, et kreeklased ei väsi kunagi. Sellel samal õhtul käisime klubis ja nägime, kuidas kreeklased pidutsevad. Kreeka klubide juures oli veider see, et neil pole tantsuplatsi, vaid nad tantsivad seal, kus ruumi on.

Pühapäeval sõitsime piki rannikut lõuna poole Sounioni, teel imetlesime erilist Kreeka loodust ja lummavaid mäe- ja merevaateid. Seal  sõime koos õpetajatega lõunat. Imekspandav oli see, et kreeklased raiskavad väga palju toitu, seda oli eriti näha siis, kui me restoranis söömas käisime, nimelt tuuakse lauale kõigepealt salatid, kastmed, juustud ja kartulid, ning sellest süüakse kõht täis ja siis tuuakse taldrikutäis liha, mida ilmselgelt keegi ära ei jõua süüa.

Õhtul Ateenas oli meil koos õpetajatega pidulik hüvastijätu õhtusöök. Lisaks praele pakuti meile kooki. Minu klassiõde leidis koogi seest mündi. See olevat nende uus-aasta traditsioon ja inimene, kes mündi leiab on aasta läbi õnnelik.

Hüvastijätu hommik oli üks kurvemaid hommikuid minu elus. Kuna ma olin oma majutajaga väga heaks sõbraks saanud, ei tahtnud ma kuidagi lahkuda. Hotellis enne taksosse istumist sai ka omajagu pisaraid valatud, aga minna tuli. Kui me juba lennujaama jõudsime, läks edasi kõik väga kiiresti, umbes kaksteist tundi hiljem olime tagasi kodumaal, jättes maha suurepärased mälestused soojast ja päikeselisest Kreekast.

Võib öelda, et kogemus, mille ma reisil sain, on uskumatu. Ma kohtusin väga paljude inimestega ja tutvusin kreeka kultuuriga. See nõudis minult ja minu sõpradelt palju tööd ja vaeva, et sinna saada, aga see oli kindlasti seda väärt. See oli ainukordne võimalus.

13.-18. mai võõrustame teiste riikide õpilasi. See on suurepärane võimalus keelepraktikaks ja uute tutvuste loomiseks.

Marleen Kiviselg

12. klass

Häädemeeste Keskkool

UNGARI

I liked the first day in host’s school – students had prepared presentations of all the partners. My favourite was about Estonia – students sang in excellent Estonian, and they had drawn pictures of our national hero Kalevipoeg (Kalev’s son).
I also loved the presentation of Bulgaria.
We could visit almost all the famous places in Hungary.
- Raimu Pruul

The first mobility to Hungary was wonderful and well-organised. Our International company was friendly and supportive. I felt like among old friends I haven’t seen for a long time. It didn’t matter that I met them for the first time. The views from the Gellert Hill onto the Danube and nocturnal Budapest, the visits to the Parliament and  Herend’s Porcelain Factory were the most memorable moments for me. I enjoyed walking along the shore of Lake Balaton.
The House of Terror was quite depressing but that was the aim – not to forget the atrocities of the past.
Unforgettable moments were also with primary class pupils who had prepared a display on Estonia. IT WAS SO LOVELY! And the ring game „Kes aias“.
I couldn’t believe that Budapest was even more beautiful than in the pictures. I had the time of my life.
- Eeva Noni

I was quite impressed by the warm welcome ceremony at the school; I would never have imagined small Hungarian school children sing a song in Estonian. What is more – they had practically no accent! Their teacher must have done lots of work.
An extra bonus was the hotel in the centre of Budapest. The city itself gave an impression of its glorious past and grandeur.
I also admired my colleagues who could work out the long days full of activities and impressions.
A traveller’s guide said that Hungarians know no word for „cholesterine“. This may be true, or, they may ignore it. Anyway, desserts were the heaviest I have ever had (but also the most delicious ones).
- Viktor Koop

I loved the stay in Hungary – every moment of it.
On the first day when we could take part in the music or PE class, I liked the teacher who worked with her pupils with such a care.
I enjoyed the Hungarian food as well. And I have never experienced a musician standing next to my dinner table playing the violin – it was very exciting.
- Rene Kurm